Toas oli vaid üks inimene ja ainus hääl, mis sealt kostis, oli selle inimese käes oleva sulepea krabin, kui seda rida rea järel mööda paberit veeti.
Polnud kedagi, kes oleks lugenud neid paberile veetavaid ridu. Ja kui seal olekski keegi viibinud, oleks ta vaevalt oma silmi uskunud. Sest see, mida seal kirja pandi, oli selge, pisiasjadeni hoolikalt läbi mõeldud mõrv. Paberil oli kirjas "Täna 02.02.10
kell 22.22 mõrvan ma Eeti presidendi ära, kui ta tuleb Kadrioru lossi rõdule vaadet imetlema." Mees läksigi 02.02.10 kell 22.22 Kadrioru lossi õue presidenti tapma, kuid oh häda. Kõik ihukaitsjad olid presidendi ees ja mees ei saanudki presidenti ära tappa.
See mees oli hull ja ta läks Eesti politseisse, rääkis oma loo ära ja andis paberi politseile mille ta oli kirjutanud. Politseid olid rõõmsad, et nad said selle päti pokri panna.